Mis vägi on sel metsal, mis peletab mured ja pinged, paneb hõiskama meeled ning õhetama palged? Ikka ja jälle pöördun ma sinna tagasi, nende sõbralike vaikivate mändide alla, kus mind ootamas pehme kohev samblavaip ning looklevad rajad tasaseks kulgemiseks… Valgusküllane ja avar, hurmavaid lõhnu tulvil, tuulekohinast kantud paik mõjub kui pühakoda, kuhu sisenen vaikses harduses.
Metsateraapia, inglise keeles forest bathing on huvitav loodusteraapia vorm, mida tutvustatakse kui eelmisel sajandil Jaapanist alguse saanud teaduspõhist teraapiat shinrin- yoku. Teraapia propageerib looduses, eelkõige metsas viibimise tervendavat mõju inimesele. Tegemist on holistilise alternatiivteraapia vormiga, mis keskendub inimese tervisliku seisundi parandamisele ja vastupanuvõime tugevdamisele, kasutades selleks looduse võimsat väge ning tervendavaid omadusi nagu värske õhk, loodushääled ja rahulik keskkond. See on otsekui vastand tänapäevasele urbaniseerunud stressirohkele elustiilile, mis otsib vaimuvirgutust ja meelte tasakaalu ürgsest loodusest. Sõnad „yoku“ (jaapani k.) ja „bathing“ (inglise k.) aitavad aimu saada teraapia idee sügavusest, mis julgustab inimest sukelduma loodusesse „üleni“, kümblema ja nautima seda kogemust kõigi oma meeltega. Metsakümblust võib pidada ka puhastusrituaaliks või isegi uuestisünniks.
Väidetavalt juba 15 minutit looduses viibimist leevendab stressi ja pingeid, alandab vererõhku, vähendab negatiivseid mõtted ning aktiveerib loomingulist mõtlemist. Regulaarne looduses viibimine tugevdab meie immuunsussüsteemi ning parandab ka unekvaliteeti. Korralik metsakümblus kestab siiski kauem kui 15 minutit. Üks shinrin- yoku teraapia sessioon võib kesta mitu tundi ning selleks tuleb aega varuda. Metsas ei tohi kiirustada, pigem tuleb liikuda aeglaselt, ilma kindla eesmärgita, nii nagu meie keha seda soovib. Tähelepanu koondatakse meeltele ning kuulatakse loodushääli ja metsakohinat, puudutatakse puid ning soovi korral võetakse istet, isegi pikutatakse. Kasuks tuleb sügav rahulik hingamine. Oluline aspekt metsateraapias on teadveloleku e. mindfulness praktiseerimine, ehk inimese teadlik keskendumine olemasolevale hetkele.
Rahulik jalutuskäik metsarajal Paikusel
Metsaskümblus on holistiline kogemus, kus saab toitu nii meie keha kui hing, puhkab pilk ja kõrv ning rõõmustab meel! Kümblus sisaldab paraja annuse linnulaulu ja tuulekohinat, sooja männivaigu lõhna ja päikesepaistet, mustikate hõrgutavat aroomi ja punaste pohlade palgeid ning sookailu uinutavat puudutust koos sipelgate sagina ja mesilaste suminaga.
Tegelikult ulatub metsateraapia tuntus ja praktika kaugetesse aegadesse, mil meie esiisad tõsimeeli looduse väge ja jõudu hindasid. Põlismets on aga tänapäeval paljude riikide jaoks midagi ajaloolist ja kättesaamatut, metsaalasid on maailma eripiirkondades palju hävitatud ning inimeste suhe metsaga, mis võiks olla nii rikastav, on lootusetult rikutud või suisa unustanud. Metsa kõige suurem vaenlane on inimene, kes laastab, rüüstab ja hoolimatult hävitab.
Iga metsa kogemus on erinev. Kirjanduses on metsa kujutatud nii turvalise pelgupaiga kui hirmuäratava tumeda jõuna, kus varitsevad ohtlikud olendid. Selliste lugude jutustamine võõrandab inimesi metsast, tekitab hirmu, vahel isegi õudu. Mitte kõiki ei inspireeri üksinda metsateel jalutamine ning loodushääled, mida me seletada ei oska, on pigem ehmatavad. Paljud meist tunnevad end metsas käies ebakindlalt, hämarus ning isegi vaikus võib osutuda talumatuks.
Metsa on rahvajuttudes kujutatud ka müstilise, ebamaise paigana. Arvatakse, et igal metsal on oma hing ning kaitsvad haldjad. Selline suhtumine toob aukartuse, aga ka kohatise kõhedustunde, mis on hoidnud metsast eemal suured rahvamassid. Metsa läheb tavaliselt ikka see, kes metsa ei pelga.
Metsatüüpe on erinevaid. Eestis on valdavalt okaspuuenamusega metsad, kus kasvavad kuused ja männid, lehtpuudest on enim levinud kask, tamm ja lepp. Puud ja taimestiku metsas määrab suuresti pinnas. Okaspuud nõuavad vähem valgust, lehtpuud aga rohkem. Valgusküllastes palumetsades kasvavad valdavalt männid aga ka kuused ja kased, alusmetsana harilik pihlakas. Oma nimetuse on need metsad saanud palukatelt ehk pohladelt, mis kasvavad seal koos mustikate ja kanarbikuga. Kuusikud seevastu on tihedad ning hämarad isegi südasuvel. Et tunneksime end metsas turvaliselt, tuleks jalutuskäiguks valida selline metsatüüp, mis valguseküllane ja sõbralik. Kaasa võiks kutsuda ka hea ja toetava kaaslase, siis on julgem tunne.
Mis see siis ikkagi on, mida me metsast otsima läheme?
On see hingerahu? Vaimne tasakaal? Või midagi hoopis erilist?
Eestlased armastavad oma metsa ning metsas käimine on ikka olnud midagi iseendastmõistetavat ja loomulikku. Meid peetakse metsausku puudekallistaja rahvaks, mis annab tunnistust sellest, et austame puid ning usume neisse vaat ehk isegi rohkem, kui endale tunnistada tahame. Vanad hiied on eesti kultuuris pühad ja väärtuslikud, nende väge ja jõudu austatakse tänapäevalgi. See aga, mida igaüks meist metsa minnes otsib, jääb tihti mõistatuseks. Suhe metsa ja puudega on intiimne ning seda eriti teistega ei jagata. Saladused, mida metsaga jagatakse, saavad puude poolt hoitud ning mõtted, mida metsas mõeldakse, sinna ka jäävad.
Astu metsa paljajalu ning tee sügav kummardus neile müstilistele hiiglastele, kes seisavad seal vaikides. Pane oma käed lohutavalt nende tüvele ning tunneta neis pulbitsevat eluenergiat, mida nad omakasupüüdmatult sinuga jagavad. Toeta oma selg vastu sooja puutüve ning sule silmad. Kuula tähelepanelikult, mida puudel sulle öelda on. Usalda neile oma salamõtted ja -soovid, jaga nendega oma rõõme ja kurbust ning ole vaikuses.
Kuidas käituda metsakümblusel?
Kes meist ei igatseks alustada päeva positiivse, energiat andva värskendava kümblusega. Jalutuskäik varahommikuses metsas on hea näide sellest, kuidas saada täiuslik kogemus, mis kosutab keha ja vaimu. Vaikne ja rahulik jalutuskäik on sobiv aeg mõtiskluseks, meditatsiooniks või teadveloleku praktiseerimiseks, mil keskendume olevikuhetke kogu tähelepanuga.
· Lülita välja või jäta lausa koju oma mobiiltelefon
· Planeeri metsakümbluseks piisavalt aega
· Liigu aeglaselt, ära kiirusta. Keskendu protsessile
· Koonda tähelepanu olevikuhetkele
· Märka loodushääli, -värve, -helisid ja -lõhnu enda ümber
· Saa teadlikuks tunnetest, mis looduses viibimine sinus tekitab
· Ole tänulik
· Korda kümblust regulaarselt
Metsaskäiku võime kasutada just selleks, mida me parajasti kõige rohkem vajame. Vahel võib aeglase kõnni asendada tempoka kepikõnni või aeglase sörgiga, mis kulutab rohkem energiat ning toob parema füüsilise vormi. Mõnikord aga tuleb aega võtta ning metsas lausa maha istuda.
Lülita end välja argimuredest, püsi kindlalt olevikuhetkes ning ava oma süda, silmad ja kõrvad metsailu ja-häältele. Usalda sel pulbitseval energial endast läbi voolata ning ammuta sellest uut jõudu ning vaimutugevust. Ole siiralt tänulik ning suhtu metsa austusega, mida ta igati väärib.