Kevad innustab uutele tegudele, mis eeldavad avatud südant ja lauluviisi hinges. Iga positiivne mõte ja tegu loob meie sees positiivseid peegeldusi ja järelkajasid, mis omakorda tugevdavad meie sidet rõõmu, eneseusu ja julgusega. Julgus on väärtus, mida loodame leida iseendas ning hindame ja kadestame teistes. Mis on julgus?

Ootasin kevadet väga ja pidin oma õhinat taltsutama, sest vaatamata päikesepaistele ja linnulaulule ei olnud kevad siiski päris käes. Ööd olid külmad ja ka päeval jahutas tuul mu rõõmu kiiresti. Ta justkui ütles mulle, et oota veel, küll jõuad kevadet nautida. Iga asi omal ajal. Varu kannatust! See pani mind mõtlema elust ja olemisest ja sellest, kuidas me tihti tahame kõike kohe saada. Ja kui me seda ei saa, siis jahtub himu ja me jätame asja sinnapaika ning tormame saama midagi muud. Kehtib põhimõte kas kohe kõik või mitte midagi! Aga kuhu jääb siis ootuse võlu, see eriline erutus ja põnevus, mis valdab meid enne algust?

Õnne võime õhinal otsima minna laiast maailmast, õnne soovime teistele ja endalegi kui alustame midagi uut. Salamisi loodame õnne osaks saada, kui võtame tõsiseid riske. Õnne ei ole kunagi liiga palju, see mahub kenasti meie taskusse või nagu kivi kotti. Kas pole nii, et õnne otsides vaatame tihti tagasi minevikku ja nendime, et oli aegu, mil olime õnnelikud? Ent kas tunnistasime endale seda ka siis? Miks siis mitte olla õnnelik nüüd ja praegu?

Päikesepaisteline ja linnulaulust rõkkav on minu kevadine aed. Siin kõrgete puude all tundub aeg peatuvat, et lasta mööda suur kiire ja siis, tasapisi olles märgata kõike, mis ümbruses toimub. Pärast pikka vaikset talveperioodi toob varakevad uue alguse ning loodus ärkab. Valgusküllased päevad annavad energiat ja tekib soovi tegutseda, luua, liikuda ja nautida, nautida, nautida… seda kõike ilusat, mis meie silm märkab ja kõrv kuuleb. Kevadeilu äratab meie meeled ja paneb need helisema!

Jah, kevad on käes. Ka paadunud realistid muutuvad nüüd romantikuteks ning lasevad sillerdaval päikesel ja pulbitseval linnulaulul oma kainet meelt mudida. Luuleread ja rõõmsad lauluviisid valitsevad meie meeli ning hinges tärkab uus armastus ligimese vastu. Maailmast on jälle saamas elus, lõhnav ja värviküllane joovastav pillerkaar!

Oleme kõik kuulnud väljendit „mine metsa“ ja seda isegi ehk kasutanud, mõtlemata sõnumi tähendusele, mille lendu laseme. Kelle me metsa saadame ja miks? Arvan, et kasutame seda väljendit inimese kohta, kelle jutt tundub segane, kellest on raske aru saada ja kelle arvamus meie omast erineb. Tundub nagu loodaksime, et tema mõtted seal selgeks saavad ja tema arvamus muutub. Huvitav küll, miks me ta just metsa saadame ja mitte parki, linna või arsti juurde?

Usun, et kui suhtuksime igasse päeva kui ainukesse võimalusse, mis meil eales on, teeksime nii mõndagi teistmoodi. Ehk laseksime siis ka tulevikul olla ja minevikul minna ning keskenduksime olevikuhetkele, milles on kõik võimalik: kinkida naeratus, öelda hea sõna, ulatada käsi, kallistada ja lohutada, kuulata, seista keset päikesepaistet ning tunda endas elujõudu pulbitsemas. See on võrratu tunne. Olevikuhetk ei pea alati olema täidetud asjalike tegevustega. Meil on luba lihtsalt olla.

Talvine metsakümblus pakub hulgaliselt positiivseid emotsioone, puhkust hingele ja uut energiat kogu kehale. Metsa minnes tuleks kohustused koju ootama jätta, telefon vaigistada ning hoida meeled siirad ja avali. On hea lihtsalt minna ja olla looduse sees ja sellega koos. Võime seda nimetada ka uitamiseks, mis on nauditav kui sihitu kulgemine. Laseme end loodusel juhtida ning kulgeme metsateel kiirustamata.

Uus aasta eeldaks soove, plaane ja lubadusi, kuid mis oleks, kui nende asemel otsustaksime olla vabad uutest kohustustest, mis mingil moel seavad piirid võimalustele. Astuksime hoopis uude aastasse avali meelte ja südamega, valmis kõigeks, mis tulema või minema peab. Olgem uudishimulikud, vabad eelarvamustest ja hinnangutest, nii anname võimaluse uuele.

Kas pole nii, et otsustame asjade üle esmapilgul saadud emotsiooni põhjal? Vahel piisab vestluskaaslase kõnetoonist, sõnast või liigutusest ning meie tähelepanu hajub, tõmbume kaitsepositsioonile või hoopis ründame. Meie alateadvuses on aktiveerunud mineviku katsumused, ja ebaõnnestumised, mis kutsuvad esile emotsionaalse reaktsiooni, et ennetada rünnakut.

„Elusolemise tunne“, tegutsemissoovi ja -rõõmu olemasolu sõltub meie füüsilisest ja vaimsest tervisest, meie võimest vabalt liikuda, toime tulla stressiga, olla iseseisev ning vaba algatamaks ja juhtimaks tegevusi, mis meid kõnetavad. Me saame luua energiat tegevustega, mis meid köidavad ja rõõmustavad. Vahel ei peagi need tegevused olema midagi erilist, ka tavalised argised toimingud võivad tuua rahulolu ja rõõmsa enesetunde.

Mis see siis ikkagi on, mida me metsast otsima läheme? On see hingerahu? Vaimne tasakaal? Või midagi hoopis erilist? Eestlased armastavad oma metsa ning metsas käimine on ikka olnud midagi iseendastmõistetavat ja loomulikku. Meid peetakse metsausku puudekallistaja rahvaks, mis annab tunnistust sellest, et austame puid ning usume neisse vaat ehk isegi rohkem, kui endale tunnistada tahame. See aga, mida igaüks meist metsa minnes otsib, jääb tihti mõistatuseks. Suhe metsa ja puudega on intiimne ning seda eriti teistega ei jagata.

Personaalne veebicoaching on mugav ja käepärane lahendus kõigile, kes vajavad toetust oma murede lahendamisel. Vitaalsuscoachingust on abi, kui otsid võimalusi stressi ja pingete leevendamiseks, oma tervise säilitamiseks ning elujõu ja -rõõmu taastamiseks praeguses pingelises olukorras. Interneti vahendusel saab coachingut läbi viia mugavalt kodust lahkumata.

Kui pööraksime rohkem tähelepanu kavatsustele, miks me midagi teeme; kui küsiksime endalt, kuidas on meie teod seotud meie eesmärkide, soovide ja väärtustega, siis ehk suudaksime oma elu ka sihipärasemalt juhtida. Autopiloodil toimetades jääb meil küsimus „miks“ tihti küsimata ning päeva lõppedes ei oskagi me seletada, miks me just selliseid otsuseid tegime nagu tegime või tegemata jätsime. Rahulolu päevast ei ole tuntav ning ka üldine meeleolu on pigem negatiivne või pessimistlik. Sihipäratu elu ei suuda luua pühendumist, motivatsiooni, elutahet ega -rõõmu, mis tooks kaasa entusiastliku õhina ning paneks silmad särama.

Looduses viibides on võimalik märgata elu, mis toimub meie ümber, imelist askeldamist ja pidevat liikumist, mis annab tunnistust sellest, et kõik siin meie ümber ja meie sees on pidevas muutumises. Tänane päev on kordumatu, nii nagu seda oli eilne ja üleeilne. Ainuke hetk, mis meil on ja milles saame elada, märgata, nautida, rõõmustada, kurvastada, olla õnnelik või õnnetu – on siin ja praegu. Võtame siis aega iseenda jaoks, et märgata. Kõigepealt märgata iseennast. Kuulata, mis meil endale öelda on. Ja kui sõnu ei ole, siis lihtsalt olla. Omaette. Kuid erksalt, täielikult teadval olles. Märgates, mis toimub meie ümber ja meie sees.

Olen aru saanud, et igal aastaajal on oma kordumatu ilu ja võlu, mis tuleb meil endil avastada. Parim viis selleks on minna loodusesse, seal olla ja ringi vaadata. Kui kõrvaklapid peas hoida ning silmad telefonil või maas, ei pruugi me midagi erilist märgata. Teeme kiiresti oma kõnnitiiru ära ja tehtud see ongi. Sedasama kõndi võib teha ka teisiti, kui astume metsarajale erksalt ja avali meeltega. Käies looduses püstipäi ja kuulata puudekohinat; silmitseda puid ja pilvi või tuulist mereranda, on meie kogemus erinev. Lisaks füüsilisele liikumisele saame me nii tubli annuse positiivseid emotsioone, mis loovad rõõmu ja erksust.

Me anname endale siiraid lubadusi olla parem, püüda rohkem, pingutada veelgi ning saavutada enamat. Kuid nende üllaste eesmärkide ja sihtide juures ärgem unustagem reisi ennast! Nautigem ja väärtustagem igat päeva ja hetke eesmärgi poole liikumisel, mis võiks iseenesest olla põnev, nauditav ja rõõmus kogemus. Liikumisel võiks vahel ka pidurdada, isegi peatuda ja märgata, mis meie ümber toimub. Vaadata otsa oma lähedastele, kolleegidele, naabritele ja miks mitte ka võhivõõrastele, ning kinkida neile osake oma tähelepanust.

Pikk sügis toob pimedad õhtud ja ööd. Päev on liialt lühike, et tagada meile vajalik energia, mida suveperioodil me saame päikeselt. Võib mööduda päevi, isegi nädalaid ilma, et päike ennast näitaks. Inimesed tunnevad end unisena ja väsinult, puudub soov aktiivseteks tegevusteks. Põhjamaades räägitakse sügis/talvemasendusest, mis inimesi kollitab. Lisaks unisusele tekitab päevavalguse puudumine ka meeleolumuutust, loidust ning masendust. Mida sellisel juhul ette võtta?

Üha enam räägitakse vitaalsusest ning sellest, miks see meile kõigile nii vajalik on. Vitaalsus ei ole mitte ainult eakate inimeste teema, vaid see puudutab meid kõiki _ nii noori kui vanu. Vitaalsus, see on motivatsioon, pühendumine, elurõõm ja energia, füüsiline ja vaimne tasakaal, tervislikud eluviisid.