Pääsukeste rõõmus sidin- sädin kõrgel sinises taevalaotuses, sirelite lopsakad, juba pisut närtsinud õiekobarad lummavas lõhnapilves, laisalt haugatav koer ning kaugemal metsasalus kukkuv kägu…

On vaikne keskpäev ja palav päike kõrvetab mu varbaid. Sirutan end mugavalt aiatoolil ning küsin endalt, kas tõesti on suur suvi juba käes ja aeg paksud kampsunid lõpuks ometi mõneks ajaks kapisügavusse peita.

See alati nii oodatud suvi siin Eestimaal on ilus - päevad on valgusküllased ja piisavalt pikad, et kõik toimetused ja askeldused nende sisse ära mahuksid. Pigem võiks kurta selle üle, et ööd kipuvad nüüd lühikeseks jääma. See aga ei valmista muret kellelegi, talvine pimedus on veel liigagi värskelt meeles. Õieti ei jõua see ununedagi, kui uus pime periood juba ringiga tagasi on. Aga mitte veel, mitte täna ega homme. Nüüd ja praegu on imeline aeg, mida nautime nii palju kui võimalik.

Kas inimestel on energiavarud tõesti nagu patareid, mida on võimalik laadida? Alustaksin oma mõtisklust vitaalsusest, mis väljendub inimese energias, võimes elada ja tegutseda aktiivselt ja entusiasmiga ning suhtuda loovalt ja rõõmuga kõigesse, mida ta ette võtab. Kust see energia tuleb ning miks me sellest tihtipeale puudust tunneme?

Vitaalsuse ja eluenergia kohta on mitmeid teooriaid ning siiani ei ole teada üht ja ainukest teaduslikku selgitust selle kohta, kuidas energia meie sees tekib ja kaob (välja arvatud selge arusaam kalorienergiast, mida saame toidust). Kuigi vitaalsus on subjektiivne ning sõltub iga inimese puhul erinevatest faktoritest, on siiski võimalik välja tuua allikaid, mis meile energiat annavad.

Vitaalsuse mõistet selgitades tuuakse näiteks Freudi majandusmudelit (economic model), mille kohaselt on inimesel teatud konkreetne hulk energiat, mida ta kasutada saab. Mida rohkem on tema elus konflikte, hirme ja muresid, seda vähem energiat jääb talle loovuseks, positiivsuseks, motivatsiooniks ja pühendumiseks.

Teadlased on kindlaks teinud, et oluline vitaalsuse allikas on sisemise motivatsiooni olemasolu (intrinsic motivation), mis paneb inimesed tegutsema rõõmu ja entusiasmiga ning oluline nende jaoks on protsess ise, mitte pelgalt tulemus. Tegutsedes sisemise motivatsiooni ajel on inimene vaba, spontaanne, uudishimulik, rõõmus ja mänguhimuline. Läbi protsessi inimene õpib, kasvab ja areneb. Kui keskenduda vaid tulemusele, ei pruugi teekond selleni meeldiv olla. See võib juhtuda siis, kui tegemist on välise motivatsiooniga (entrinsic motivation) ehk soovi või vajadusega tegutseda, mis ajendatud väljastpoolt tingitud põhjusest, olgu selleks siis kas raha teenimine, kuulsus, positsioon või hoopis hirm. Sellisel juhul ei ole me täielikult vabad ega iseseisvad otsustamaks, mida ja kuidas teha ning tulemuseks võib olla keskpärane või sunniviisiline tegutsemine, millega kaasneb igavustunne, pettumus või motivatsiooni puudumine.

Vahel on välist motivaatorit siiski vaja, näiteks võib palgatõus või ametikõrgendus olla tõsiseks motivatsiooniks, et me oma tööd paremini teeksime ja sellest ka rohkem rõõmu tunneksime. Väline motivatsioon siiski töötab vaid ajutiselt ning ei asenda sisemist motivatsiooni. Kahjuks ei oma inimesed ühepalju seda müstilist sisemist motivatsiooni, samuti ei pruugi me alati teadlikud olla sellest, milline tegevus motivatsiooni ergutab ja milline pärsib. Seepärst võiksime endalt aegajalt küsida, mis siis ikkagi on see, mis meie meele rõõmsaks teeb.

„Elusolemise tunne“, tegutsemissoovi ja -rõõmu olemasolu sõltub meie füüsilisest ja vaimsest tervisest, meie võimest vabalt liikuda, toime tulla stressiga, olla iseseisev ning vaba algatamaks ja juhtimaks tegevusi, mis meid kõnetavad. Me saame luua energiat tegevustega, mis meid köidavad ja rõõmustavad. Vahel ei peagi need tegevused olema midagi erilist, ka tavalised, argised toimingud võivad tuua rahulolu ja rõõmsa enesetunde. Nii näiteks on head energiaallikad aiandusega tegelemine, spordi harrastamine ja tantsimine.

Teooriast lähtudes peaksime me kõik seega tegelema meelepäraste tegevustega ning oleksidki meie probleemid lahendatud ning eluenergiat ja entusiasmi piisavalt. Tegelikkuses see nii lihtne ei ole. Vahel peame me olude sunnil leppima tööga, mis meid väga ei kõneta, kuid mis aitab meil konkreetsel eluetapil hakkama saada; elus tuleb ette ka perioode, kus meie valikud on väga piiratud. Kuidas sellisel juhul motiveerida end tegutsema?

Kui me hetkel situatsiooni muuta ei saa ning sõltume välistest teguritest, on võimalik muuta suhtumist situatsiooni. Me oleme vabad muutma oma suhtumist töösse ja olemasolevasse hetke ning looma iseendale positiivsust, mis omakorda suurendab vitaalsust. Me võime vaadata asjadele negatiivselt ning need muutuvad veel ebameeldivamateks. Samas võime leida midagi positiivset igas asjas, kui me seda vaid ise tahame. Meie tahe on võimas relv!

Alustuseks võiksime iseendaga uuesti sõbraks saada ning suhtuda iseendasse lugupidamise ja sooja toetusega. Pole mõtet end pidevalt kritiseerida ega püstitada ülikõrgeid, utoopilisi eesmärke, mida me saavutada ei suuda. Sellised eesmärgid muutuvad peagi kummitavateks muredeks, mis ei anna rahu ööl ega päeval ning mis suurendavad pinget ja hirmutunnet. Olemasolev energia läheb stressiga toimetulekuks ning rõõmu ja entusiasmi asemel tunneme väsimust ja lootusetust.

Väikeste sammudega suurte eesmärkide suunas liikumine annab võimaluse tunnustada iga väikest saavutust ja edasiminekut, mis muidu tihti kahe silma vahele jäävad. Tunnustamine lisab eneseusku, hoiab üleval huvi ja motivatsiooni ning toob oodatud rahulolu. Rõõm tegevusest endast, uhkustunne hakkama saamisest toob kaasa uue energia ning vitaalsusring meis endis toimibki takistusteta.

Minu jaoks tähendab suvi nii puhkust kui ka tegusat toimetamist, sest need kaks täiendavad teineteist. Puhkus toob värsked mõtted ning uue inspiratsioonitulva, mis kohe innustavad tegudele. Kui puhkus ja töö tasakaalus hoida, jõuad teha mõlemat. Päike on hea täiendus energia suurendamiseks – täienevad meie vitamiinivarud ning üldine vastupidavus haigustele. Ühendagem siis need kolm – päike, meelepärased tegevused ning toetav suhtumine iseendasse ja ümbritsevasse!

Sume päikeseloojang mere kaldal, vaikne matk metsarajal – on palju erinevaid võimalusi oma puhkust sisustada, aeg maha võtta ja tegeleda meelepärasega, mis pakub kosutust nii kehale kui vaimule! Vahel ei pea üldse midagi tegema. Võib lihtsalt vaikselt olla ja lasta loodusel meid täita siira rõõmuga.

Õhtu on tuulevaikne. Taevas on värvunud tumeroosaks, kaugemal puude vahelt erendab kirgas kollane valguseriba, mis tähistab päikese teekonda. Üsna pea on päike loojumas, kuid vaid mõneks lühikeseks tunniks, et siis jälle väsimatult tõusta ja täita kogu maa elustava sooja valgusega.
Mesilased on tänaseks lõpetanud, seevastu sääsed pinisevad vallatult, valides suupäraseid ohvreid, keda tüüdata. Rohi on paljale jalale meeldivalt jahe, ning tume jõevesi tundub sametiselt pehme ja paitav. Ei mingit liikumist ses hetkes, mis salvestub kui imeline pilt. Lähemalt uurides märkame me pulbitsevat elu selle sees, mis väljendub igal võimalikul viisil. Maailm on värviküllane, vaheldusrikas ja täis imesid…