„Elusolemise tunne“, tegutsemissoovi ja -rõõmu olemasolu sõltub meie füüsilisest ja vaimsest tervisest, meie võimest vabalt liikuda, toime tulla stressiga, olla iseseisev ning vaba algatamaks ja juhtimaks tegevusi, mis meid kõnetavad. Me saame luua energiat tegevustega, mis meid köidavad ja rõõmustavad. Vahel ei peagi need tegevused olema midagi erilist, ka tavalised argised toimingud võivad tuua rahulolu ja rõõmsa enesetunde.
Mis see siis ikkagi on, mida me metsast otsima läheme? On see hingerahu? Vaimne tasakaal? Või midagi hoopis erilist? Eestlased armastavad oma metsa ning metsas käimine on ikka olnud midagi iseendastmõistetavat ja loomulikku. Meid peetakse metsausku puudekallistaja rahvaks, mis annab tunnistust sellest, et austame puid ning usume neisse vaat ehk isegi rohkem, kui endale tunnistada tahame. See aga, mida igaüks meist metsa minnes otsib, jääb tihti mõistatuseks. Suhe metsa ja puudega on intiimne ning seda eriti teistega ei jagata.
Pikk sügis toob pimedad õhtud ja ööd. Päev on liialt lühike, et tagada meile vajalik energia, mida suveperioodil me saame päikeselt. Võib mööduda päevi, isegi nädalaid ilma, et päike ennast näitaks. Inimesed tunnevad end unisena ja väsinult, puudub soov aktiivseteks tegevusteks. Põhjamaades räägitakse sügis/talvemasendusest, mis inimesi kollitab. Lisaks unisusele tekitab päevavalguse puudumine ka meeleolumuutust, loidust ning masendust. Mida sellisel juhul ette võtta?
Üha enam räägitakse vitaalsusest ning sellest, miks see meile kõigile nii vajalik on. Vitaalsus ei ole mitte ainult eakate inimeste teema, vaid see puudutab meid kõiki _ nii noori kui vanu. Vitaalsus, see on motivatsioon, pühendumine, elurõõm ja energia, füüsiline ja vaimne tasakaal, tervislikud eluviisid.
