Ootasin kevadet väga ja pidin oma õhinat taltsutama, sest vaatamata päikesepaistele ja linnulaulule ei olnud kevad siiski päris käes. Ööd olid külmad ja ka päeval jahutas tuul mu rõõmu kiiresti. Ta justkui ütles mulle, et oota veel, küll jõuad kevadet nautida. Iga asi omal ajal. Varu kannatust! See pani mind mõtlema elust ja olemisest ja sellest, kuidas me tihti tahame kõike kohe saada. Ja kui me seda ei saa, siis jahtub himu ja me jätame asja sinnapaika ning tormame saama midagi muud. Kehtib põhimõte kas kohe kõik või mitte midagi! Aga kuhu jääb siis ootuse võlu, see eriline erutus ja põnevus, mis valdab meid enne algust?
