Mets on heade mõtete ja tunnete kodu. Mets erapooletu kuulajana rahustab, mõistab ja toetab. Metsal on väge andestada ja kaasa tunda. Siin leiame hingerahu, selguse ja tasakaalu. Metsas olles muutub meel rõõmsaks ja hääl hõiskeks, metsast lahkume reipal sammul ja püstipäi.
Täna on mets vaikne. Tuul on vaibunud ja nüüd tunnen selgelt õitsevate metsalillede lõhna - see on vaimustav kogemus. Lõhn ise on kergelt imal, pisut raske isegi, kuid samas delikaatne, mitte liiga pealetükkiv. Püüan ära arvata, millised metsalilled selles mitmekesises lõhnabuketis domineerivad, kuid see ülesanne osutub liialt raskeks. Ma tõesti ei tea. Võibolla on see lustakas jänesekapsas, mille kleenukesed õied tunduvad nii haprakesed, et vaevalt võiks neilt oodata mingit eriliselt tugevat lõhna. Samas katab nende valev õievaip peaaegu täielikult kogu metsalagendiku ning võibolla just nende ühine, kokkuhoidev jõud suudab luua nii tugeva aroomi, mis lämmatab kõik ülejäänud? Ma ei tea.
Lisaks jänesekapsale õitsevad metsa all kahvatulillad kannikesed ja valged ülased, kraavipervedel uhkeldavad kuldsed varsakabjad ja oma esimesed õied on avanud ka toomingad. Kui enne veel kui toomingad oma nõidusliku õielõhnaga meil kõigil pea segamini ajavad, saavad tähelepanu väiksemad ja tagasihoidlikumad. Nii on õiglane, nii saavad võimaluse kõik.
Õitsev jänesekapsas
Liigun rahulikul sammul tasasel metsateel. Olen kahjuks märganud, et täielikku vaikust on metsas üha vähem, vaid hilisõhtuti ja varajastel hommikutundidel, siis kui autosid on teedel veel vähe. Linnamüra ulatub metsa ja tasapisi töötab see loodushäälte taustal peaaegu vahetpidamata. Me suudame selle unustada ja imestame, miks me õhtuti nii väsinud oleme. Jättes kõrvale kõik mured ja probleemid, millega me pidevalt maadleme, on pidev mürataust juba piisav, et tekiks vaimne väsimus.
Siiski on metsal rahu veel küllaga. Siin valitseb pühalik hingus, mis minus alati aukartust tekitab. Metsa on võrreldud kirikuga, kus kõrgete puude ladvad otsekui võlvitud kirikulaed taeva poole sirutuvad. Tundub nagu ei suudaks miski siin ilmas puude rahu rikkuda. Nad ON selles reaalsuses, igaüks isesugune, koos ammutamas valgust nii palju kui võimalik. Puud on sõbralikud ja usaldavad, nendega on hea koos olla.
Mõelda vaid, kui palju me neid hukkame, ilma mõjuva põhjuseta langetame ja välja juurime… Vaatan neid hiiglasi ja tunnen südames valutorget. Miks me küll ei hooli? Kuidas on juhtunud, et loodus ja inimene on teineteisele nii võõraks jäänud? Ja ometi eksisteerime me koos, sõltume üksteisest võttes ja andes, austades ja jagades. Kas ka õiglaselt?
Vaatamata inimese hoolimatule suhtumisele, on loodus meid ikka tervitamas, ära kuulamas ja mõistmas. Metsahaldjad on heasüdamlikud ja andestavad. Nad püüavad teha kõik võimaliku, et inimtegevuse karme tagajärgi leevendada, puid tervendada, loodust puhastada ja säilitada. Vahel see õnnestub, alati mitte. Ja siiski oleme me siia teretulnud. Isegi siis, kui mõned meist tulevad metsa rüüstama, põletama, oksi ja puid murdma, möirgavate mootoritega kihutama ja nii metsaradu lõhkuma, metsloomi ahistama ja hirmutama… mida kõike veel? Kas me kuuleme kuidas mets oigab? Kas tunnetame valu, mille oleme ise tekitanud?
Kui palju prahti me endast loodusesse maha jätame? Plasti ja paberit, vanametalli ja autokumme? On inimesi, kes suhtuvad metsa kui paika, mis peab vastu võtma vedelema jäänud kola, mis autokastist lihtsalt põõsa alla kallatakse. Kas ma räägin midagi sellist, mida keegi ei tea? Vastupidi, see on avalik info. Ja ometi see tegevus jätkub. Kuidas küll on juhtunud nii, et me enam ei hooli?
Mismoodi saab inimene elada südame järgi ja teha samal ajal nii palju valu ja kahju? Kas oleme kaotanud nägemisvõime? Või oleme kurdid ja tundetud, et ei mõista oma tegusid? Võime näha, kuulda ja tunnetada ei ole meile antud niisama, ainult meie enda mis iganes vajaduste rahuldamiseks. Võimetega kaasneb ka vastutus. Oma võimeid ja jõudu kuritarvitades astume me üle loodusseaduse piiri ja saame karistatud. Nii juhtub kõigi nendega, kes loodusega hoolimatult ringi käivad. Inimese sees on pidev võitlus hea ja kurja vahel, sest tõde on üks ja igaüks meist teab, mis on hea ja mis halb. Teistele halba tehes kannatab tegija ise kõige rohkem.
Ja ikkagi oleme me loodusesse oodatud, ka need, kes ei hooli. Loodus võtab vastu kõik ja andestab. Me saame siin hingelist puhastumist ja tasakaalu, mõtteselgust ja rahu, uut energiat ja inspiratsiooni. Mida saame meie loodusele vastu anda? Kuidas väljendada tänu?
Tänulikkus on soe tunne, mis leevendab nii sisemisi pingeid kui inimestevahelisi suhteid. Tänulikkus väljendub meie hoolivas käitumises, märkamises, suhtumises, aktsepteerimises, armastuses, mõistmises, andmises, usalduses ja leppimises. Tänulikkust saame näidata tegudega, sõnadest üksi ei piisa. Looduse hinged loevad meie mõtteid, tunnetavad meie emotsioone ja ootavad ka toetavaid tegusid. Me vajame üksteist! Ja kui aus olla, siis meie rohkem loodust kui loodus meid…
Valendav jänesekapsavaip kevadises metsas
Mets on heade mõtete kodu, kuhu me ikka ja jälle tagasi pöördume, et leida vaimne tasakaal. Kuidas hoida seda paika pühana ja metsa hing tervena? Unustame oma egoistlikud vajadused viivuks ja astume metsa looduslastena, ilma auastmete ja ordeniteta, positsioonide ja tiitliteta. Kui võtta meilt kõik maine hiilgus, siis mis on see, mis jääb? Kes me siis oleme?
Kas oleme lihtsalt inimestena valmis astuma loodusesse langetatud pea ja aukartusega? Kas oleme valmis paluma alandlikult abi ja tunnistama looduse väge ja võimu, mille sarnast teist ei ole ja mille ees oleme võimetud? Unustama hetkeks oma õpitud tarkused ja kuulama, mida loodusel meile öelda on? Jah, vaikides kuulama! Kuulama ja mitte dikteerima! Kuulama ja mitte nõudma!
Kas oskame lihtsalt olla inimesed ja saada osa elust, mis toimub järjepidevalt meie ümber ja mis tegelikult on IMELINE? Saada teadlikuks sellest, et iga sipelgas ja puuleht on rohkem elus kui paljud meist iial suudavad olla. Mõelgem selle peale. Meil on veel palju õppida.
Tarkusel ja tarkusel on vahe. Ka kõigi maailma raamatute läbi lugemine ei pruugi anda teadmist, kuidas oma elu väärikalt elada. Elu peab õppima seda sügavuti tunnetades, uudishimulikult katsetades, harduses hoides ja pühalikult tänades. Looduses oleme me kõik võrdsed.
