Õnne võime õhinal otsima minna laiast maailmast, õnne soovime teistele ja endalegi kui alustame midagi uut. Salamisi loodame õnne osaks saada, kui võtame tõsiseid riske. Õnne ei ole kunagi liiga palju, see mahub kenasti meie taskusse või nagu kivi kotti. Kas pole nii, et õnne otsides vaatame tihti tagasi minevikku ja nendime, et oli aegu, mil olime õnnelikud? Ent kas tunnistasime endale seda ka siis? Miks siis mitte olla õnnelik nüüd ja praegu?
Jah, kevad on käes. Ka paadunud realistid muutuvad nüüd romantikuteks ning lasevad sillerdaval päikesel ja pulbitseval linnulaulul oma kainet meelt mudida. Luuleread ja rõõmsad lauluviisid valitsevad meie meeli ning hinges tärkab uus armastus ligimese vastu. Maailmast on jälle saamas elus, lõhnav ja värviküllane joovastav pillerkaar!
Usun, et kui suhtuksime igasse päeva kui ainukesse võimalusse, mis meil eales on, teeksime nii mõndagi teistmoodi. Ehk laseksime siis ka tulevikul olla ja minevikul minna ning keskenduksime olevikuhetkele, milles on kõik võimalik: kinkida naeratus, öelda hea sõna, ulatada käsi, kallistada ja lohutada, kuulata, seista keset päikesepaistet ning tunda endas elujõudu pulbitsemas. See on võrratu tunne. Olevikuhetk ei pea alati olema täidetud asjalike tegevustega. Meil on luba lihtsalt olla.
Talvine metsakümblus pakub hulgaliselt positiivseid emotsioone, puhkust hingele ja uut energiat kogu kehale. Metsa minnes tuleks kohustused koju ootama jätta, telefon vaigistada ning hoida meeled siirad ja avali. On hea lihtsalt minna ja olla looduse sees ja sellega koos. Võime seda nimetada ka uitamiseks, mis on nauditav kui sihitu kulgemine. Laseme end loodusel juhtida ning kulgeme metsateel kiirustamata.
Mis see siis ikkagi on, mida me metsast otsima läheme? On see hingerahu? Vaimne tasakaal? Või midagi hoopis erilist? Eestlased armastavad oma metsa ning metsas käimine on ikka olnud midagi iseendastmõistetavat ja loomulikku. Meid peetakse metsausku puudekallistaja rahvaks, mis annab tunnistust sellest, et austame puid ning usume neisse vaat ehk isegi rohkem, kui endale tunnistada tahame. See aga, mida igaüks meist metsa minnes otsib, jääb tihti mõistatuseks. Suhe metsa ja puudega on intiimne ning seda eriti teistega ei jagata.
Kui pööraksime rohkem tähelepanu kavatsustele, miks me midagi teeme; kui küsiksime endalt, kuidas on meie teod seotud meie eesmärkide, soovide ja väärtustega, siis ehk suudaksime oma elu ka sihipärasemalt juhtida. Autopiloodil toimetades jääb meil küsimus „miks“ tihti küsimata ning päeva lõppedes ei oskagi me seletada, miks me just selliseid otsuseid tegime nagu tegime või tegemata jätsime. Rahulolu päevast ei ole tuntav ning ka üldine meeleolu on pigem negatiivne või pessimistlik. Sihipäratu elu ei suuda luua pühendumist, motivatsiooni, elutahet ega -rõõmu, mis tooks kaasa entusiastliku õhina ning paneks silmad särama.
